“Meie suurimaks probleemiks siin elus on see, et me kardame oma tundeid. Lapsena tajume me oma tundeid hirmuäratavalt suurtena ja vajame tuge ning eeskuju, et nendega toime tulla. Tunnetel on võimas dünaamiline energia, mida ongi keeruline ohjata. See on ühe väikese inimese jaoks liiga võimas, et seda endas hoida. Kui meil on õnne omada teadlikke vanemaid, kes oskavad olla olemas oma enda tunnete jaoks ja neid turvaliselt jagada, siis on meil kogemus, et teise inimesega tunnete jagamine loob turvalisuse ja annab võimaluse liikuda järgmiste tunneteni. See on olulisim õppetund, mida vanemad saavad oma lastele kinkida. Armastava ja teadliku suhte üks peamine eesmärk on täiskasvanuks saada, mis tähendab kontrolli tugevdamist oma impulsside üle nii, et me reageerimise asemel suudame märgata oma tundeid, suudame kasutada eneseregulatsiooni ja turvaliselt jagada, mis meiega toimub.”
Nii on kirjutanud Imago terapeut ja koolitaja Maya Kollman ning tal on tuline õigus.
Paraku enamusel meist pole olnud vanemaid, kes oleksid osanud märgata ja olla olemas enda tunnete jaoks ning ammugi siis meie tunnete jaoks. Seepärast oli meil lapsepõlves vaja õppida kuidagi oma tunnetega toime tulema. Suures pildis kas siis neid alla suruma ja eitama või hoopiski ülevoolavalt ning intensiivselt väljendama. Oleme kõik kuulnud lauset, et ma ju olengi selline ülevoolav ning emotsionaalne. Või hoopis vastupidist, et tunded pole minu jaoks ning on mõttetud. Hea on teada, et see on vaid meie kohandumine ja meil on võimalus ning tegelikult isegi vajadus seda mustrit muuta.
Miks? Seepärast, et kui me ei oska oma tundeid märgata ja turvaliselt väljendada, siis meil on vaja teha mida iganes, et nendega toime tulla. Tarbida alkoholi, nikotiini, narkootikume, suunata kogu energia töötamisse, treeningutesse, lastele, lemmikloomadele, eneseabikursustele, luua kõrvalsuhteid, tekitada enesele füüsilist valu, valetada, varastada jne. Seda loetelu võiks jätkata lõpmatuseni.
Ja seda mustrit jätkavad päris kindlasti meie lapsed kasutades oma enda ja lisaks ka vanemate tunnetega toimetulekuks erinevaid viise – tarbides alkoholi, nikotiini, narkootikume, lugedes hommikust õhtuni raamatuid ja/või püüdes olla maailma parim laps, tehes enesele füüsiliselt haiget, kiusates ja alandades kaaslasi, valetades, varastades jne.
Ehk siis muutus saab alguse minust endast, kui võtan vastutuse oma enda tunnete märkamise, teadvustamise ja turvalise väljendamise eest. Lapsed saavad õppida läbi meie eeskuju, mitte läbi meie sõnade ehk siis algatuseks on hea hakata märkama, mis minu sees toimub. Seejärel õppida jagamist ja kuulamist. “Olen hädas ja tunnen hirmu/muret/segadust/viha/valu… On sul aega mind kuulata?” – on olulisim lause, millest saab alguse ühenduse ja turvalise ruumi loomine oma partneriga. Selmet kasutada kõiki ülevalpool loetletud põgenemisviise.
